God is able/Jesus loves you

Kui Kenzie täna hommikul mu voodisse ronis ja laulis „my Jesus is my number one“, tuli mul meelde, et pidin pisut usust kirjutama. Kui ajaleheartiklist õigesti aru sain, on isegi Keenia praeguses konstitutsioonis märgitud, et Keenia on jumalakartlik rahvas ja selles vaimus ka lapsi koolides õpetatakse. Muide, vahepeal läks Kenzie kooli (seal ta selle laulu õppiski). Ta on koolis käinud ainult 2 nädalat ja ta läks liiga hilja – 4-aastaselt, kui tavaliselt minnakse siin kooli 3-aastaselt.

Et natuke kommenteerida oma postituse pealkirja, leidub selliseid kirju, silte, lauseid jne kõikvõimalikes kohtades – paljud kihutavad matatud ja muud sõidukid on neid täis kleebitud, kodudes ja ka ametiasutustes on seintel raamitud pildid erinevate lausetega. Ühes kodus, mida külastasime, oli laual kivist kuju kirjaga „A family that prays together, stays together“.

Ideeliselt valitseb Keenias usuvabadus. Sisuliselt tähendab see seda, et sa saad omale ühe usu valida. Enamus siinsest rahvast (umbes 80%) on kristlased, teatud piirkondades on palju moslemeid, leidub hindusid ja vähesel määral ka veel pärandusundite järgijaid.

Üks väike armas moslemitüdruk. Meie projektiräti all on tal ka oma peakate.

Teine moslemitüdruk ühes riigikoolis. See, muide, on koolisöökla.

Lugematu arv kordi on kõigilt meilt küsitud, kas oleme kristlased. Minult on küsitud näiteks ka seda, mis mu lemmik gospellaul on. Juhtumisi pole meie grupis mitte ühtegi inimest, kes enda kohta kristlane ütleks. Küsijate reaktsioonid on erinevad. Ma isiklikult üldiselt ei armasta laskuda selleteemalistesse vaidlustesse – vajadusel väljendan lihtsalt oma seisukohta. Meil on küll mõned vabatahtlikud, kes tahavad hirmsasti sel teemal diskuteerida, kuid tavaliselt ei vii see kuhugi. Ühes rikkamas kodus oli isiklik pastor, kes kohapeal elas ja loomulikult enne söömist me kõik koos palvetasime. Sellega oleme siin juba harjunud. Kuid söömise ajal hakkas pastor meid ümber veenda üritama ja ähvardas meid põrguga. Ja põrgus pidi olema väga tolmune ja keegi ei pidavat seal sinuga rääkima.

Palvetame ühes koolis enne söömist

Ühel varahommikul tulime Mombasast ja läksime kohvikusse sooja teed jooma. Järsku hakkas kogu töötajaskond kogunema suurde ringi ja ma mõtlesin, et midagi on juhtunud või et neil on hommikuti koosolekud, kuid tegemist oli lihtsalt hommikupalvega.

Tulles tagasi pastorite juurde, on nendega siin üldse kummalised lood. Eeldatavasti on suurem osa neist isehakanud pastorid. Meie suahiili keele õpetaja ja mentor on samuti pastor, kuid see ei takista teda näiteks meie suahiili keele tundi oma armukest kaasa võtmast. Armukestega on siin üldse omaette lood. Nad nimetavad neid varuratasteks (sparewheel) ja läbivalt oleme kuulnud lauset „A sparewheel is allowed“. Seda muidugi ainult meestele. Ja HIV-viirus levib jõudsalt – 7% keenialastest on nakatunud. Kaldusin nüüd teemast kõrvale.

Oleme ühe korra osa seltskonnaga ka ühes siinses kirikus käinud koos Caroline ja Kenzie’ga.

Teel kirikusse

Justnimelt sellesse

Kirik oli rahvast täis (umbes 1000 inimest), uustulnukatel paluti püsti tõusta ühel hetkel ja meid tervitati, teenistus ise oli päris huvitav ja lõbus koos laulu ja tantsuga. Kirik on siin see koht, kus inimesed on rõõmsad ja paariks tunniks vabad argimuredest.

Kirikuid on siin igasuguseid ja iga nurga peal. Ka vabas õhus.

See kirik on saanud kannatada valimisjärgsetes rahutustes 2008. aasta alguses.

Meie vabatahtlike kirikuks on pühapäeva hommikuti senini enamasti siiski meie armas maja Elgon View’s.

Oleme muutumas jumalakartlikuks?

No piiblit me siin ei loe...

Midagi täienduseks eelmisele postitusele:

live on the coke side of life

Keeniasse saabumisest on möödas 2 kuud ja 1 nädal. Esimeste päevade vaimustus on möödas, aga palju uut jätkub endiselt. Üldiselt armastavad inimesed siin „elu koka koola poolel elada“. Hoolimata sellest, et korruptsioon lokkab, liiklus on hullumeelne ja paljust muust. Hakuna matata! (No problems!). Üks väga vahva laul on selle kohta (kõrvalt näeb ka laulu sõnu ja tähendust):

Teisest küljest on siin tõepoolest palju toredat, teistsugust ja huvitavat. Viimane nädal oli meil puhkus ja käisime rannikul Mombasas. See tähendab 12 tunni pikkust bussisõitu u 800 km kaugusele. Keenias ei ole isegi suurtes bussides WC-d. Enne bussi peale minekut kontrolliti kõik metallidetektoriga läbi ja kui kõik istusid, filmiti iga istet ja inimest. Seda ka kõikides vahepeatustes. Ühes vahepeatuses kontrollis politsei meid kõiki uuesti läbi. Ikka turvalisuse kaalutlustel. Sõitsime öösel ja jõudsime Mombasa kuumusesse hommikul. Eldoreti ja Mombasa temperatuuri vahe on umbes 10 kraadi. Seega sain lõpuks Aafrikas tunda sellist kuumust, et varjus on u 32-34 kraadi. Pärast puhkamist hotellis ärgates oli selline tunne, nagu oleks veoauto minust üle sõitnud. Paari päeva möödudes natuke harjus sellega. Kõige kõige lahedam oli India ookeanis ujumine! Terve ühe päeva ma peaaegu veetsin meres :)

Eldoretis saab ainult basseinis ujuda soovi korral. Mombasas kasvavad kookospalmid, liiklus on eriti hullumeelne, inimesed kirevad ja u 1/3 linnaelanikest on moslemid.

Ostsin ühe naise käest tänaval neli banaani ja müügiga käis kaasas laul miski hõimu keeles. Pärast tõlkis kohalik sõber mulle, et lauluga tänas ta Jumalat, kes talle kliendi on toonud. Religioonist ja hõimudest tahan ma kindlasti rohkem kirjutada.

Mombasast tagasi tulles sattusime kohtade puudumise tõttu bussile, mis maksis 30 krooni vähem. Kvaliteeti puudus rohkem kui 30 krooni eest. Lisaks igasuguse turvakontrolli puudumisele ja puudulikule teenindusele oli esimene pissipeatus pimedas põõsas. Ma ei käinud.

Ma olen siin korduvalt liiklust maininud, aga nõrganärvilised sellele tõesti vastu ei pea.

Meie rootsi tüdrukud Sarah ja Elsa peatasid ühe matatu kinni ja läksid sellelt maha. Peamised probleemid on kiiruse ületamine (kusjuures matatude kiirusenäit on alati 80, mis on valitsuse poolt suurim lubatud kiirus), ülerahvastatus (ei ole mitte erand vaid reegel, et sõidukis on oluliselt rohkem inimesi, kui lubatud) ja ohtlikud manöövrid. Turvavöödest ei hakka ma üldse rääkima. Liiklusõnnetusi on väga palju.

Keenia on vastuoluline maa – üldiselt on neil kõigi asjadega aega küll (pole-pole ehk tasapisi), aga liikluses on hirmus kiire. Õnneks on meie enda matatu juht Gilbert väga ettevaatlik. Tal on veel üks imelik omadus – enamasti jõuab ta kokkulepitud ajaks kohale, mis ei ole siin sugugi tavaline. Üks meie kohalikest hobidest on ootamine. Olen isegi suahiili keeles õppinud ära ütlema „me ootame“ (tunangoja). Eriti raske on see punktuaalsete inimeste jaoks, kelle sekka ma ennast muidugi ei arva. Siiski on Aafrika ajaarvamine ka mul mõnikord juhtme väga kokku ajanud. Näiteks siis, kui me kõik ärkame kell 7, aga kella 10-ks pole veel kellestki kippu ega kõppu. Ma ju teadupoolest armastan hommikuid :)

Viimaks esimene sissekanne (A)

Tere kõigile!! Täna on juba 5. veebruar (tegelikult on nüüdseks juba 4. märts) ja ma olen seni ainult märkmeid teinud. Osaliselt sellepärast, et saame praegu kasutada ainult netikohvikuid, aga ka sellepärast, et nii palju on uut – inimesi, tegevusi ja kõik muu. Seega andestage, et olete pidanud ootama! Siin Keenias üldiselt tundub, et me muutume kõik üliviisakaks. Näiteks kukkus mul süües üks tükk omletti suust mööda laua peale ja meie kohalikud sõbrad kohe vabandasid. Ja „kuidas sul läheb“ on siin muidugi teistsuguse tähendusega ja seda iga kümne minuti tagant koos käepigistusega küsida ei ole üldse kummaline. Enne, kui unustan, igasugused küsimused on teretulnud, kui kedagi miski huvitab või midagi segaseks jääb.

Käe surumine on siin suur asi. Ma just käisin meie majahoidja lapsega siinses müügikohas tomateid toomas ja selle väikse tee peal juba jõudsin mitme inimese kätt suruda. Mitte ainult võõrad ei suru kätt, vaid ka tuttavad iga kord, kui kohtutakse, kui lahkutakse ja ka kordades ja kordades vahepeal ei tee paha. Alguses oli see pisut võõras, aga tegelikult on päris tore. Juba harjunud. Ja kõik suruvad kätt – ka kõige väiksemad lapsed. Kui kellelgi on käed mustad, siis nad keeravad käe külje ja tuleb suruda nende rannet. Käsi ei saa surumata jääda! :)

Eile oli esimene päev, kui sadas vihma. Poemüüja oli nii mures, et mul olid lühikesed varrukad, sest vihmaga läks õues üsna jahedaks. Ja täna putkast tagasi tulles muretses üks teel vastu tulnud mees, et kas tervele meie perele ikka nendest kaheksast tomatist jätkub, mis ma ostsin :)

Märkamatult on 5. veebruarist saanud 28. veebruar. Vahepeal jõudis mu arvuti katki olla. Täna sadas jälle, üks kohalik arvas, et me oleme Euroopast vihma kaasa toonud, sest viimasel ajal on siin tavapärasest rohkem sadanud. Praegu ei ole vihmahooaeg.

Nüüd oleme siin Eldoretis olnud terve kuu ja ühe nädala. Vaatasin täna oma märkmeid ja juba on meelest osade märkmete tähendus. Lennureis läks hästi, kõik 10 vabatahtlikku saime kokku Londoni lennujaamas, kus mängisime nimemänge ja õppisime selgeks kõikide nimed. Inimesed tundusid kohe väga vahvad.

21. jaanuar. Lennureis oli öine, Nairobisse jõudsime umbes kell 9 hommikul. Olime väsinud ja põnevil. Rohkem põnevil. Pagasi saime ilusti kätte. Lennujaamas oli suur kiri: „Smile. You‘re in Kenya.“. Ega see enamasti nii ongi :) Just mõtlen, et päris kummaline, kui Eesti lennujaamas selline silt oleks. Igatahes saime me viisad ostetud ja lennujaamast välja. Vastu oli meile tulnud meie ülemus Wesley sellise väikebussiga, mida siin kutsutakse matatu-ks. Selles oli enam-vähem piisavalt ruumi meile, kuid peaaegu üldse mitte meie pagasile. See muutis meie tulevasse kodulinna Eldoretti sõidu mõnede jaoks katsumuseks, aga me ei teadnud siis veel, et edaspidi peab meid ka 22 sarnasesse sõidukisse mahtuma mõnikord.

Tee peal sai kohe selgeks, et liiklus on hullumeelne. Kohe tulid meelde mõned inimesed kodust, kes ei kannata väikseid pikivahesid, suurt kiirust, kaootilisi möödasõite...

Ahjaa, sebrasid nägime ka.

Kui pärast pikka vahepeatustega sõitu Eldoretti jõudsime, tuli välja, et hakkame elama teises majas, kui esialgu planeeritud. Maja ise väga tore, tube ainult vähem ja oma igavese manjana tõttu ei olnud siin peale madratsite, tekkide ja pliidi veel eriti midagi. Nad olid valmis meid esimeseks ööks hotelli paigutama, aga me kõik tahtsime siia jääda. Padjad pidime saama järgmisel päeval, kuid vähemalt nädal aega magasime patjadeta. Küll aga saabusid tol samal esimesel õhtul ootamatult meie voodid, mis olid valmis saanud. Voodid on kenad. Toad jagasime ära – 3 eesti tüdrukut ühes toas, 2 rootsi tüdrukut pisut väiksemas ja poisid läksid segamini, ühes väikses toas on leedukas ja hispaanlane ja suuremas leedukas, rootslane ja eestlane. Käisime veel poes ja ilmselt olime nii väsinud lõpuks, et läksime peagi magama.

22. jaanuar. Minu sünnipäev! Sain 30 Keenias :) Tähistada otsustasime järgmisel õhtul, sest Mykolasel oli järgmisel päeval sünnipäev ja ta ei soostunud seda ilma kitarrita tähistama. Siiski kinkis Mykolas mulle ühe mango ja Tauno joonistas mulle elevandi lisaks kõikidele õnnesoovidele ja kallistustele. Sellel päeval kohtusime esimest korda ka Caroline ja tema tütar Kenzie’ga, kes meiega koos siin majas elavad. Caroline teeb enamasti süüa ja koristab. Ja valvab kodu päevasel ajal. Õhtul kella 19 paiku tuleb valvur, kes käib nuiaga ringi. Värav on meil kogu aeg lukus. Selline elu.

23. jaanuar. Laupäev. Tutvusime Eldoretiga. Meie kodu juurest linna on u 3-4 km, mida me arvukaid kordi oleme jalgsi käinud. Linnas esimesed kokkupuuted „liimipoistega“, kes raha küsivad – eriti mzungu-delt (valgetelt). Neid on palju ja nad kõnnivad ringi uimas nägudega pudelid suus. Nüüdseks olen nendega juba harjunud. Pärast linnaga tutvumist tuli kellelgi kohalikest mõte minna ragbi mängu vaatama. Kuskilt hangiti kaks sõiduautot, kuhu me end toppisime. Auto, kus ma olin läks tee peal katki. Selle peale juht eriti kulmu ei kergitanud ja tundus, et ta oli rohkem mures sellepärast, et muusika tagasi mängima saada. Tee ääres oli inimesi, kes tulid kohe abivalmilt autot lükkama ja jõudsime kenasti kohale. Teises autos oli jällegi linnupuur olnud :)

Õhtul siis tähistasime minu ja Mykolase sünnipäeva – kitarr, küünlad, puuviljad ja poisid otsustasid ära proovida kohaliku rummi. Mõnus õhtu oli, laulsime kõik koos ja iga rahvus esitas ka ühe emakeelse laulu. Kui mu mälu ei peta, laulsime me laulu Naerata.

24. jaanuar. Mõnikord ajab naerma, mis inimesi imestama paneb. Üks kohalik koolijuhataja Martin uuris lume ja külma kohta ja küsis, kas me niimoodi lühikeste varrukatega ei saa välja minna. Ja kuuldes, et peame panema palju riideid selga, küsis ta edasi, et mida siis koolilapsed teevad. Seletasin, et panevad riidesse enne kooli ja kui kohale jõuavad, võtavad seljast ära. Ja samamoodi peale tunde. See oli midagi uut ja huvitavat!

Üldiselt oli meil väga rahulik päev (päevitasime, tähistasime linnas meie nö otsese ülemuse Joshua sünnipäeva, käisime linnas ringi), kuni saime kõne rootsi tüdrukult, et kahte meie vabatahtlikku on röövitud. Nad juhtusid teadmatusest viibima valel ajal vales tänavas. Meie suur ülemus Wesley korjas meid linnas auto peale ja tõi koju. Sellega veel kogu draama tolleks õhtuks ei piirdunud. Südaööl otsustasid rootsi tüdrukud korraldada koosoleku ja ülejäänud 8 vabatahtlikku korrale kutsuda. Nad olid endid nii üles kütnud, et ma vahepeal mõtlesin, et üks neist lõhkeb. Saime selle koosoleku siiski peetud suhteliselt rahumeelselt, kuid sellest sai alguse lõhe kahe rootsi tüdruku ja ülejäänud vabatahtlike vahel. Nüüdseks on see lõhe juba vähenenud – aeg on asju paika pannud.