Käe surumine on siin suur asi. Ma just käisin meie majahoidja lapsega siinses müügikohas tomateid toomas ja selle väikse tee peal juba jõudsin mitme inimese kätt suruda. Mitte ainult võõrad ei suru kätt, vaid ka tuttavad iga kord, kui kohtutakse, kui lahkutakse ja ka kordades ja kordades vahepeal ei tee paha. Alguses oli see pisut võõras, aga tegelikult on päris tore. Juba harjunud. Ja kõik suruvad kätt – ka kõige väiksemad lapsed. Kui kellelgi on käed mustad, siis nad keeravad käe külje ja tuleb suruda nende rannet. Käsi ei saa surumata jääda! :)
Eile oli esimene päev, kui sadas vihma. Poemüüja oli nii mures, et mul olid lühikesed varrukad, sest vihmaga läks õues üsna jahedaks. Ja täna putkast tagasi tulles muretses üks teel vastu tulnud mees, et kas tervele meie perele ikka nendest kaheksast tomatist jätkub, mis ma ostsin :)
Märkamatult on 5. veebruarist saanud 28. veebruar. Vahepeal jõudis mu arvuti katki olla. Täna sadas jälle, üks kohalik arvas, et me oleme Euroopast vihma kaasa toonud, sest viimasel ajal on siin tavapärasest rohkem sadanud. Praegu ei ole vihmahooaeg.
Nüüd oleme siin Eldoretis olnud terve kuu ja ühe nädala. Vaatasin täna oma märkmeid ja juba on meelest osade märkmete tähendus. Lennureis läks hästi, kõik 10 vabatahtlikku saime kokku Londoni lennujaamas, kus mängisime nimemänge ja õppisime selgeks kõikide nimed. Inimesed tundusid kohe väga vahvad.
21. jaanuar. Lennureis oli öine, Nairobisse jõudsime umbes kell 9 hommikul. Olime väsinud ja põnevil. Rohkem põnevil. Pagasi saime ilusti kätte. Lennujaamas oli suur kiri: „Smile. You‘re in Kenya.“. Ega see enamasti nii ongi :) Just mõtlen, et päris kummaline, kui Eesti lennujaamas selline silt oleks. Igatahes saime me viisad ostetud ja lennujaamast välja. Vastu oli meile tulnud meie ülemus Wesley sellise väikebussiga, mida siin kutsutakse matatu-ks. Selles oli enam-vähem piisavalt ruumi meile, kuid peaaegu üldse mitte meie pagasile. See muutis meie tulevasse kodulinna Eldoretti sõidu mõnede jaoks katsumuseks, aga me ei teadnud siis veel, et edaspidi peab meid ka 22 sarnasesse sõidukisse mahtuma mõnikord.
Tee peal sai kohe selgeks, et liiklus on hullumeelne. Kohe tulid meelde mõned inimesed kodust, kes ei kannata väikseid pikivahesid, suurt kiirust, kaootilisi möödasõite...
Ahjaa, sebrasid nägime ka.
Kui pärast pikka vahepeatustega sõitu Eldoretti jõudsime, tuli välja, et hakkame elama teises majas, kui esialgu planeeritud. Maja ise väga tore, tube ainult vähem ja oma igavese manjana tõttu ei olnud siin peale madratsite, tekkide ja pliidi veel eriti midagi. Nad olid valmis meid esimeseks ööks hotelli paigutama, aga me kõik tahtsime siia jääda. Padjad pidime saama järgmisel päeval, kuid vähemalt nädal aega magasime patjadeta. Küll aga saabusid tol samal esimesel õhtul ootamatult meie voodid, mis olid valmis saanud. Voodid on kenad. Toad jagasime ära – 3 eesti tüdrukut ühes toas, 2 rootsi tüdrukut pisut väiksemas ja poisid läksid segamini, ühes väikses toas on leedukas ja hispaanlane ja suuremas leedukas, rootslane ja eestlane. Käisime veel poes ja ilmselt olime nii väsinud lõpuks, et läksime peagi magama.
22. jaanuar. Minu sünnipäev! Sain 30 Keenias :) Tähistada otsustasime järgmisel õhtul, sest Mykolasel oli järgmisel päeval sünnipäev ja ta ei soostunud seda ilma kitarrita tähistama. Siiski kinkis Mykolas mulle ühe mango ja Tauno joonistas mulle elevandi lisaks kõikidele õnnesoovidele ja kallistustele. Sellel päeval kohtusime esimest korda ka Caroline ja tema tütar Kenzie’ga, kes meiega koos siin majas elavad. Caroline teeb enamasti süüa ja koristab. Ja valvab kodu päevasel ajal. Õhtul kella 19 paiku tuleb valvur, kes käib nuiaga ringi. Värav on meil kogu aeg lukus. Selline elu.
23. jaanuar. Laupäev. Tutvusime Eldoretiga. Meie kodu juurest linna on u 3-4 km, mida me arvukaid kordi oleme jalgsi käinud. Linnas esimesed kokkupuuted „liimipoistega“, kes raha küsivad – eriti mzungu-delt (valgetelt). Neid on palju ja nad kõnnivad ringi uimas nägudega pudelid suus. Nüüdseks olen nendega juba harjunud. 
Pärast linnaga tutvumist tuli kellelgi kohalikest mõte minna ragbi mängu vaatama. Kuskilt hangiti kaks sõiduautot, kuhu me end toppisime. Auto, kus ma olin läks tee peal katki. Selle peale juht eriti kulmu ei kergitanud ja tundus, et ta oli rohkem mures sellepärast, et muusika tagasi mängima saada. Tee ääres oli inimesi, kes tulid kohe abivalmilt autot lükkama ja jõudsime kenasti kohale. Teises autos oli jällegi linnupuur olnud :)
Õhtul siis tähistasime minu ja Mykolase sünnipäeva – kitarr, küünlad, puuviljad ja poisid otsustasid ära proovida kohaliku rummi. Mõnus õhtu oli, laulsime kõik koos ja iga rahvus esitas ka ühe emakeelse laulu. Kui mu mälu ei peta, laulsime me laulu Naerata.
24. jaanuar. Mõnikord ajab naerma, mis inimesi imestama paneb. Üks kohalik koolijuhataja Martin uuris lume ja külma kohta ja küsis, kas me niimoodi lühikeste varrukatega ei saa välja minna. Ja kuuldes, et peame panema palju riideid selga, küsis ta edasi, et mida siis koolilapsed teevad. Seletasin, et panevad riidesse enne kooli ja kui kohale jõuavad, võtavad seljast ära. Ja samamoodi peale tunde. See oli midagi uut ja huvitavat!
Üldiselt oli meil väga rahulik päev (päevitasime, tähistasime linnas meie nö otsese ülemuse Joshua sünnipäeva, käisime linnas ringi), kuni saime kõne rootsi tüdrukult, et kahte meie vabatahtlikku on röövitud. Nad juhtusid teadmatusest viibima valel ajal vales tänavas. Meie suur ülemus Wesley korjas meid linnas auto peale ja tõi koju. Sellega veel kogu draama tolleks õhtuks ei piirdunud. Südaööl otsustasid rootsi tüdrukud korraldada koosoleku ja ülejäänud 8 vabatahtlikku korrale kutsuda. Nad olid endid nii üles kütnud, et ma vahepeal mõtlesin, et üks neist lõhkeb. Saime selle koosoleku siiski peetud suhteliselt rahumeelselt, kuid sellest sai alguse lõhe kahe rootsi tüdruku ja ülejäänud vabatahtlike vahel. Nüüdseks on see lõhe juba vähenenud – aeg on asju paika pannud.
