Keeniasse saabumisest on möödas 2 kuud ja 1 nädal. Esimeste päevade vaimustus on möödas, aga palju uut jätkub endiselt. Üldiselt armastavad inimesed siin „elu koka koola poolel elada“. Hoolimata sellest, et korruptsioon lokkab, liiklus on hullumeelne ja paljust muust. Hakuna matata! (No problems!). Üks väga vahva laul on selle kohta (kõrvalt näeb ka laulu sõnu ja tähendust):
Teisest küljest on siin tõepoolest palju toredat, teistsugust ja huvitavat. Viimane nädal oli meil puhkus ja käisime rannikul Mombasas. See tähendab 12 tunni pikkust bussisõitu u 800 km kaugusele. Keenias ei ole isegi suurtes bussides WC-d. Enne bussi peale minekut kontrolliti kõik metallidetektoriga läbi ja kui kõik istusid, filmiti iga istet ja inimest. Seda ka kõikides vahepeatustes. Ühes vahepeatuses kontrollis politsei meid kõiki uuesti läbi. Ikka turvalisuse kaalutlustel. Sõitsime öösel ja jõudsime Mombasa kuumusesse hommikul. Eldoreti ja Mombasa temperatuuri vahe on umbes 10 kraadi. Seega sain lõpuks Aafrikas tunda sellist kuumust, et varjus on u 32-34 kraadi. Pärast puhkamist hotellis ärgates oli selline tunne, nagu oleks veoauto minust üle sõitnud. Paari päeva möödudes natuke harjus sellega. Kõige kõige lahedam oli India ookeanis ujumine! Terve ühe päeva ma peaaegu veetsin meres :)
Eldoretis saab ainult basseinis ujuda soovi korral. Mombasas kasvavad kookospalmid, liiklus on eriti hullumeelne, inimesed kirevad ja u 1/3 linnaelanikest on moslemid.
Ostsin ühe naise käest tänaval neli banaani ja müügiga käis kaasas laul miski hõimu keeles. Pärast tõlkis kohalik sõber mulle, et lauluga tänas ta Jumalat, kes talle kliendi on toonud. Religioonist ja hõimudest tahan ma kindlasti rohkem kirjutada.
Mombasast tagasi tulles sattusime kohtade puudumise tõttu bussile, mis maksis 30 krooni vähem. Kvaliteeti puudus rohkem kui 30 krooni eest. Lisaks igasuguse turvakontrolli puudumisele ja puudulikule teenindusele oli esimene pissipeatus pimedas põõsas. Ma ei käinud.
Ma olen siin korduvalt liiklust maininud, aga nõrganärvilised sellele tõesti vastu ei pea.
Meie rootsi tüdrukud Sarah ja Elsa peatasid ühe matatu kinni ja läksid sellelt maha. Peamised probleemid on kiiruse ületamine (kusjuures matatude kiirusenäit on alati 80, mis on valitsuse poolt suurim lubatud kiirus), ülerahvastatus (ei ole mitte erand vaid reegel, et sõidukis on oluliselt rohkem inimesi, kui lubatud) ja ohtlikud manöövrid. Turvavöödest ei hakka ma üldse rääkima. Liiklusõnnetusi on väga palju.
Keenia on vastuoluline maa – üldiselt on neil kõigi asjadega aega küll (pole-pole ehk tasapisi), aga liikluses on hirmus kiire. Õnneks on meie enda matatu juht Gilbert väga ettevaatlik. Tal on veel üks imelik omadus – enamasti jõuab ta kokkulepitud ajaks kohale, mis ei ole siin sugugi tavaline. Üks meie kohalikest hobidest on ootamine. Olen isegi suahiili keeles õppinud ära ütlema „me ootame“ (tunangoja). Eriti raske on see punktuaalsete inimeste jaoks, kelle sekka ma ennast muidugi ei arva. Siiski on Aafrika ajaarvamine ka mul mõnikord juhtme väga kokku ajanud. Näiteks siis, kui me kõik ärkame kell 7, aga kella 10-ks pole veel kellestki kippu ega kõppu. Ma ju teadupoolest armastan hommikuid :)
