Kui Kenzie täna hommikul mu voodisse ronis ja laulis „my Jesus is my number one“, tuli mul meelde, et pidin pisut usust kirjutama. Kui ajaleheartiklist õigesti aru sain, on isegi Keenia praeguses konstitutsioonis märgitud, et Keenia on jumalakartlik rahvas ja selles vaimus ka lapsi koolides õpetatakse. Muide, vahepeal läks Kenzie kooli (seal ta selle laulu õppiski). Ta on koolis käinud ainult 2 nädalat ja ta läks liiga hilja – 4-aastaselt, kui tavaliselt minnakse siin kooli 3-aastaselt.
Et natuke kommenteerida oma postituse pealkirja, leidub selliseid kirju, silte, lauseid jne kõikvõimalikes kohtades – paljud kihutavad matatud ja muud sõidukid on neid täis kleebitud, kodudes ja ka ametiasutustes on seintel raamitud pildid erinevate lausetega. Ühes kodus, mida külastasime, oli laual kivist kuju kirjaga „A family that prays together, stays together“.
Ideeliselt valitseb Keenias usuvabadus. Sisuliselt tähendab see seda, et sa saad omale ühe usu valida. Enamus siinsest rahvast (umbes 80%) on kristlased, teatud piirkondades on palju moslemeid, leidub hindusid ja vähesel määral ka veel pärandusundite järgijaid.
Üks väike armas moslemitüdruk. Meie projektiräti all on tal ka oma peakate.
Teine moslemitüdruk ühes riigikoolis. See, muide, on koolisöökla.
Lugematu arv kordi on kõigilt meilt küsitud, kas oleme kristlased. Minult on küsitud näiteks ka seda, mis mu lemmik gospellaul on. Juhtumisi pole meie grupis mitte ühtegi inimest, kes enda kohta kristlane ütleks. Küsijate reaktsioonid on erinevad. Ma isiklikult üldiselt ei armasta laskuda selleteemalistesse vaidlustesse – vajadusel väljendan lihtsalt oma seisukohta. Meil on küll mõned vabatahtlikud, kes tahavad hirmsasti sel teemal diskuteerida, kuid tavaliselt ei vii see kuhugi. Ühes rikkamas kodus oli isiklik pastor, kes kohapeal elas ja loomulikult enne söömist me kõik koos palvetasime. Sellega oleme siin juba harjunud. Kuid söömise ajal hakkas pastor meid ümber veenda üritama ja ähvardas meid põrguga. Ja põrgus pidi olema väga tolmune ja keegi ei pidavat seal sinuga rääkima.
Palvetame ühes koolis enne söömist
Ühel varahommikul tulime Mombasast ja läksime kohvikusse sooja teed jooma. Järsku hakkas kogu töötajaskond kogunema suurde ringi ja ma mõtlesin, et midagi on juhtunud või et neil on hommikuti koosolekud, kuid tegemist oli lihtsalt hommikupalvega.
Tulles tagasi pastorite juurde, on nendega siin üldse kummalised lood. Eeldatavasti on suurem osa neist isehakanud pastorid. Meie suahiili keele õpetaja ja mentor on samuti pastor, kuid see ei takista teda näiteks meie suahiili keele tundi oma armukest kaasa võtmast. Armukestega on siin üldse omaette lood. Nad nimetavad neid varuratasteks (sparewheel) ja läbivalt oleme kuulnud lauset „A sparewheel is allowed“. Seda muidugi ainult meestele. Ja HIV-viirus levib jõudsalt – 7% keenialastest on nakatunud. Kaldusin nüüd teemast kõrvale.
Oleme ühe korra osa seltskonnaga ka ühes siinses kirikus käinud koos Caroline ja Kenzie’ga.
Teel kirikusse
Justnimelt sellesse
Kirik oli rahvast täis (umbes 1000 inimest), uustulnukatel paluti püsti tõusta ühel hetkel ja meid tervitati, teenistus ise oli päris huvitav ja lõbus koos laulu ja tantsuga. Kirik on siin see koht, kus inimesed on rõõmsad ja paariks tunniks vabad argimuredest.
Kirikuid on siin igasuguseid ja iga nurga peal. Ka vabas õhus.
Meie vabatahtlike kirikuks on pühapäeva hommikuti senini enamasti siiski meie armas maja Elgon View’s.
Oleme muutumas jumalakartlikuks?
No piiblit me siin ei loe...
oh, sa oled täitsa pruun :)
ReplyDeletekirjuta ikka enne kojutulekut mõni postitus veel :D
muidu suht õige jutt, aga no minu jaoks see Anglikaani kirik küll mõnus ja rõõmsameelne ei tundunud. Teine asi.. ma ikka veel ei oleks kindel, et see naine pastori armuke oli. Mu meelest on üpris vägivaldne selliseid oletusi teha.
ReplyDelete